Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Üksinda
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
nagu varitseb mu järele ja paneb hoolega iga mu liigutust
tähele ja vaikib.
Seal langeb mu pilk põrandale, kus jälgede läbi sündinud
rada paistab. Viltkingadega tallatud rada... Kui kaua kulus
aega ära, enne kui jäljed järele jäid? Kes oli see kõndija? ...
Vastake, tummad, osavõtmatud seinad ja sa mõistatuslik
nurk...
Korraga hakkavad kellad tornis lööma; nad kuulutavad
öötundi. Haledalt ja kohutavalt kajavad metallihelid läbi
öövaikuse ja ei paku mingisugust troosti. Valgus kaob mu
ruumist. Veel punab tuline traat ja siis valitseb mu ümber
pimedus, mida kevadine ööhelk hallimaks teeb. Saladuslikest
nurkadest vaataksid nagu mu eelkäijate kahvatud näod välja.
Nad on kõik, mis neil kallis ja armas oli, ohverdanud:
eluõnne, oma perekonnad ja vabaduse. Nad on sedasama
tundnud, mida mina. On seda läila ebajumala-pea sarnast punavat
kohta müüri sees näinud, on kajaka heledat kisa ja kurba
kella de-mängu kuulnud...
Kuud ja aastad läksid pikkamisi mööda. Inimesed elasid,
aga nad olid maetud. Missugune valus ja kohutav sõna!...
Ei ühtegi valguskiirt paistnud nende peale, ei kõlanud neile
ükski troostisõna... Hallid rasked seinad ja tumedad võlvid
vaatasid tummalt nende peale ja surusid nende mõtted, mis
laiemale püüdsid tungida, endi alla. Vaim ei suutnud ärkvel
olla, jäi tuimaks; mõnikord tärkas leek nende rinnus põlema
ja täitis hinge lämmatava vihaga ... Surmavaikus ...
Kajaka hale kisa ja kurb kellade helin, see oli nende maailm,
millega nad kokku puutusid ...
ööpimedusest tõuseb pilt pildi järel minevikust mu
vaimusilma ette. Ma kuulen lukkude raksumist, raske ukse
liikumist ja hallid niisked müürid tõmbavad ahnelt elurõõmsaid
noormehi enda hõlma, kes nende vahel kõik oma lootused
välja hingavad. Nende minevik on neil meeles, kuna nad
tuleviku peale mõtelda ei või, sest et nad igavesti maetud on; aga
nad elavad ... Aastad lähevad mööda ja murravad nende
elujõu maha. Mingisugust pääsmist ei ole. Kadunud kõigile ja
iseenesele. Kasutu nagu kivi mulla all. Kõik võimuvalitsuse
ohvrid...
48
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
